Kalev Veskimäe siin ja praegu

Kalev Veskimäe, kelle sõnum toe ja juhatuse otsijale keskendub ärkvel olemisele kui kohaloleku praktikale, mõjub ülimalt rahustavalt ja soojendavalt. Mis ei tähenda, et pärast temaga vestlemist ja lühida seansi läbimist väga oi-olukord ei vallanduks. Kalevi jutuvoog avab sahtelhaaval su sisemise arukuse, kõnetab sinu kõrgemat Mina nii, et see alustab tänu tekkivale ühisväljale oma enese oluliste ent uinuvate oskuste rakendamist. Võib juhtuda, et pärast äratust oma olemise ja olemusega jäädes satud tõelisse tsentrifuugi – kõht lahti, süda paha, kraanid ja riivid ununevad lahti, tekib kaos – millest pärast rahunemist kujuneb teadlikum korrapära. Kohtumine Kaleviga loob uue harmoonia. Mis pole mõistagi püsiv seisund, vaid üha voolav protsess – tuleb aina peale voogavaid mälukillukesi ja mõtteid tervitada ja teadvustada. See teejuht ei jäta kedagi, kes temalt tuge otsinud ripakile, võtab vastutuse – ent klammerdumisest aitab siiski kenasti lahti. Minu kiusatus kohtumise järel talle helistada, möödus sujuvalt – oli ja on meeldiv teadmine, et me jäime niigi, ka helistamata teineteist peegeldades ühendvälja. Sellest väljast on ilus ja valus iseseisvalt just siin ja praegu vajalik välja noppida. Pidevalt voolates.

Ego laks

„Kuivõrd igaüks loeb igast tekstist iseennast, pole pisiasjades kuigi oluline, mis lauseid me siin hetkel vormime – meie jaoks voolab jõgi edasi, lugeja ammutab siinsest oma," arutleb Kalev. „Erinevalt Mai-Agathest ja paljudest teistest õppetundide-valimise usku teejuhtidest ei arva mina, et me kehastudes oma õppetunnid teadlikult valime.

Sealpool, Looja või Isa või Algallika juures käime nagunii. Kas unes, ise seda teadmata – nii, nagu me ei tea sageli ka oma öistest külaskäikudest sõprade-tuttavate juurde – või meditatsioonis ja teadlikult. Seal, kust me pärit oleme, on vaja käia – puhkame ja laeme seal – ning meie kõrgem mina hoiab tegelikult alalist ühendust nii Isa kui kaitsjate-juhendajatega, kes seal üleval meid saadavad. Kõiki meid. Erinevus on selles, kes seda teab, kes mitte. Kellel vaja, see teab."

Kalev võtab olulistel teemadel vesteldes aegajalt sügavalt hingates ja silmi sulgedes nõuküsivalt ühendust nii oma kõrgema mina kui saatjate ja saadikutega. Ta selgitab, et seal, kuhu ta end keskendudes hingab, on Kodu. Ühenduses olemine aitab kogu isiksusel piltlikult öeldes kodus olla ja meenutada-teadvustada, kes ta selline on, kustkohast tuleb ja mispärast kehastus.

„Seal kodus pole mõtteid. Mõtted ja emotsioonid on ego laks. Kui omandame võime mõtlemata kuulata – mitte ei valmistu vestluspartneritkuulamata juba oma supervastuseks – siis me ei mõtle kuulamise ajal. Ja vastates ütleme seda, mida on vaja – ja meie ütlemised tulevad kõrgemalt ega ole ego etteaste," teab Kalev. „Me hulgume mõtetes aina minevikus – ja haletseme ennast, kirume ja kahetseme. Õnneks on iga neist mälumõtetest märk. Ärkvel olles märkame märki, teadvustame ja vabastame mõtted. Kohe puhtam ja kuivem tunne.

Ning me oleme aina teel järgmisse kohta – mitte siin just seda sooritust tegemas. Põrandat pühkides oleme mõttes juba uksest väljunud ja autoga järgmisse sihtpunktigi juba sõitnud – me ei tea sellises virvendamises, mis ilm on väljas, millise looduse keskelt läbi sõidame – ega mõista esimesel hetkel, mispärast harjavarrest pinnu saame. Pind toob meid ärkvele, nii me tasapisi ärkvele tuleme."

Mina ei ole mõte

Teejuht ja toetaja arutleb, et seda on küll tõestatud, et inimese ajukoor produtseerib mõtteid. Erinevad teemad ergastavad ajukoore erinevad osad: „Ent kuidas aju või südant ka ei lõigutaks-mõõdetaks – ühtegi mõtet kui asja, eset, mõõdetavat-kaalutavat toodet meie olemusest ei leita. Mina ei ole mõte. Mina olen valgusolend. Mul on maine keha, millega saan selleks eluks vajalikke tehteid teha. Mina olen see, kes tõmbab endale ühisväljast ligi teisi, sel hetkel tee- ja mõttekaaslasteks just kõige õigemaid ja vajalikumaid teisi valgusolendeid.

Pikal koolitusel Poolas juhtus minuga nii, et kui üks naine ruumi sisenes, sain puuga pähe – olin sekundi murdosaga niidetud mees. Mina, abielumees, sattusin ainsa silmapilguga kolm aastat kestnud suhtesse. Millest mu naine loomulikult teadis – räägime kõigest, muidu poleks ta mu naine! Ja milles ei olnud mingit seksi. See naine on koreograaf ja vaba tantsuõpetaja. Tema tundis minus ära selle, kes õpetab talle tasakaalu, ärkvelolemise harmooniat. Mina püüdlesin keha vabastava ja puhastava tantsu poole!"

Kalev on tõhusa Järvamaa sepa poeg. Tänaseks teab ta, et matkimine on sedavõrd võimas jõud, et kui filmida näiteks emade-tütarde käeringide tegemist, siis iga liigese ja pisiliigutuse kõik nüansid on identsed. Paarikümne aasta eest oli ta sama turske ja jäik, liikumatu ja kohmakas nagu isa. Mitte et selles midagi halba oleks- ent tänaseks soovitab mees tungivalt mitte lugeda neid eneseabi raamatuid, mis õpetavad imiteerimist ja oma mina kaotamist. Ühtki raamatut ei saa ega pea ära keelama, ent mina-kaotuse-käsiraamatuid lugema ei peaks.

„Minu jaoks oli isaga sarnanemises palju valu," tunnistab Kalev. „Mind kutsuti aastaid mu isaga sarnaneva kohmaka kõnnaku tõttu sepa pojaks ning sellest taagast vabanema hakkasin tänu poolatarile, kelle käes tantsisin endast suure loigu põrandale ja sain oma kehaga kontakti – ning tänu ühele väikesele poisile kaubanduskeskuses.

Ma ei armasta õppetunni-sõna, sest kool seostub mulle vägivalla, reglementeerimise ja ahistamisega. Nii isaga kui koolikorraga seonduv jõudis mulle kohale, kui nägin lettide vahel nutvat ja visklevat poissi. See seal maas olin… mina. Mulle jõudis kõik pärale. Tormasin kauplusest välja, nutsin ja karjusin õues ennast tühjaks. Saabus rahunemine ja leppimine. Panin isale küünla. Tänasin. Kõige eest – sõna otseses mõttes. Jumalaga, Sepp! Ja see oli lõpetatud.

Mis puutub lugemisse, siis praeguseks mina, varem üliahne ja ajamahukas lugeja, enam raamatuid kuigi pikalt ei loe. Võtan küll raamatuid sageli pihku, lasen neid siit-sealt lugedes sügavalt läbi enese ning tean mõneminutilise raamatusse-mineku järel, mida see raamat minule ütleb."

Head teed, poeg!

Oma neljast lapsest noorima, 8aastase poja vabaks laskmist on mehel tulnud pigem emale õpetada. Poiss on otsustanud minna Indiasse kooli, sest eelmisel korral seal-käies tundis ta endale õige kooli ära.

Laps on meie elus külaline, kingitus, Meister. Oma väikese Meistri otsuseid aktseptin sellepärast, et minu meelest ei pea inimene siin planeedil selleks katki minema, et siis läbi elu terveneda. Arukamad võivad jääda terveks, et kujuneda abivajajate tervendajateks.

Kui meie poeg paariaastasena käe vastu mitmesajakraadilist klaasist kaminaust pani ja peopesa lihani villi kõrvetas, nägime koos naisega imet – vigasaanud laps vingus ja õiendas, nagu haavatud jumal, me ei sekkunud ega tupsutanud, vaid lasime väikesel inimesel ise oma võitlust pidada – ja hommikuks oli peopesa… paranenud!

Lapsed õpivadki oma pehmete ihujuppide abil keskkonnaga toime tulema, kui nad kukuvad ja ennast ära löövad, ei hakka nad sinnamaale nutma, kui emad ei hakka ohhetama – oi-sa-said-haiget-vaesekene. Ohhetamine õpetab selgeks sõnad haigus ja valu – ning loogilised seosed, kuidas nende abil tröösti, hüvesid ja puhkust pälvida."

Kalevi sõnul peegeldamegi üksteise peal hetkest hetke võimalusi olla terve ja areneda ilma katki ja haigeks eksimata. Pidev peegeldamine aitab ka enda kaotanud inimesed Koju. Kui on soov lahkuarenenud suhet parandada – abiks jällegi ärkvelolev, teadlik, iga märki märkav peegeldamine, samastumine ja tagasiside pakkumine. Ent samas ei pea mehe sõnul suhet tingimata parandama – eluetapid saavad läbi ning mõne etapi külge klammerdumine on enese ja arengu piiramine ega ole sugugi chill ega fun, mis on energeetiliselt inimese siinolemise olemusega kõige kooskõlalisemat sõnad.

„Me uueneme ja sünnime üha ümber. Kooli kokkutulekule minnes võid jahmuda, kui mõni Pets kohtleb sind, sadu kordi kvanthüppeid sooritanut, nagu Katsi kaheksandast beest. Tema lihtne maailm võibki seal kaheksandas klassis kinni olla ning ta ei oskagi teisiti näha. Seekord. Sinul on aga seda suurem kergendus ja tänutunne lävida nendega, kes on samas vibratsioonis ja dimensioonis ning näevad maailma värvilisena," rõõmustab Kalev rahulikult.

Järva teadja

Kalev Veskimäed, kes elab Türi lähistel oma põliskodus, teatakse Järvamaal hästi – ega püüta raamistada-sildistada. Tal on pea iga päev vastuvõtud ja nõustamised ning igal nädalal mitu väljasõitu kohtumistele erinevatesse Eestimaa linnadesse.

„Mõne aja eest koos teekaaslasega Tartusse sõites tajusin Türi-Viljandi teel surma lõhna. Nii selgelt ja teravalt, et me küsisime kaaslasega korduvalt teineteiselt, kas me ikka peame edasi sõitma. Mõni minut enne meie jõudmist sündmuspaika oli üks advokaat ränga avarii teinud. Küsisin oma kõrgemalt minalt ja ülemistelt sõpradelt nõu. Tuli käsk peatuda ja autost väljuda. Vastavalt nende nõuandele tegin loitsu, mis aitas lahkujal sujuvalt ära minna," meenutab Kalev mahedalt. „See oligi üks periood, mil surm oli väga tihedalt ja jälitavalt õhus. Kellega iganes kohtusin – teemaks surm. Kuni üks joogaõpetaja meie omade seast lahkus. Toimus seesinane avarii. Ja oli lahendus-kergendus. Aitäh."

Tänulikus kergenduses on hõlpsam ühisväljast endale hetkel olulisi märke noppida – kõigi meeltega. Nii pisiseikade, lõhnade, maitsete kui puudutuste keeles. Kõiges ja kõigis ennast ära tundes ja oma erinevate aspektidega kohtudes. Kalev tajub leebelt oma ühtsust pudel- ja senthaaval oma leivapalakest ja märjukest kokku noppiva prükkariga – aga ka mõne presidendi või pühakuga. Me oleme üks. Armastuses.

Silmitsedes Kalevi lokkavaid juukseid ja habet märkasin märki minagi. Eestis on tekkinud umbes ühepikkuste piiramata juuste-habemetega meeste vennaskond. Kes on alles vaimsusse ärganud, sellel on juuksed-habe nii umbes klassikalises Jeesuse pikkuses. Üks edasijõudnute vennastu aga on vabas voolamises koos oma välimikuga poole seljani ja rinnuni kasvamiseks kuluva aja vältel endaga kooskõlas olnud.

„Alustuseks soovitan lahkesti ekraanid välja lülitada. Kuni telekas ja arvuti, nuhvel ja tahvel üle meie meelte karjuvad, me koju ei tule ja endaks ei saa. Meie aju ja olemus on sedasi ehitatud, et virvendavad ekraanid panevad ka meid endid virvendama ja valesti vibrama. Kui ekraanid vaigistada, tuleme kohale meie ise – ja siis saabuvad ka uued, meie vibratsiooniga kooskõlas peegeldajad," naerab Kalev julgustavalt.

Kati Saara Vatmann