IT-mees aitab inimestel endasse näha

Kalev Veskimäe (45) pole laiemale avalikkusele veel tuttav, küll tunneb teda kaks ringkonda: arvutiga hädas olijad ja vaimsust otsivad inimesed.

Teie kohta leiab internetist vähe teavet. Leidsin ainult kaks põhilist vastet: olete n-ö teelkäija-terapeut ja IT-spetsialist. Kaks väga erinevat valdkonda.

Minule need alad nii erinevad pole, see on tasakaalus olek. Kui on halb, siis on ka hea olemas; kui on ilus, siis on ka kole olemas.

Enamik inimesi eitab vaimset poolt, nad ei märka, et oleme vaimsed olevused. Terviklik, harmooniline inimene suudab olla teadlik materiaalsest maailmast, teisalt mõistab ta, et on veel midagi.

Kui teile helistasin, ütlesite, et olete aastaid meediat pigem vältinud.

Eks meil kõigil ole omad hirmud, miks me peitu poeme. Nüüd olen nendega tegelenud mõnda aega ja valmis avalikuks tähelepanuks.
Mulle tundub, et see aeg, globaalne aeg on selleks küps ja järjest rohkem vajab abi. On ka neid, kes mu ise üles leiavad, kuigi ma pole seda laialt tutvustanud.

Miks kartsite meediat?

Milleks meil on tarvis tähelepanu? Tavaliselt on selle taga ego, kes tahab end upitada. Kui aega tagasi vaatan, siis ei saa öelda, et peidus olin. Inimesed on mu üles leidnud, neile lihtsalt näidatakse tee ja nad leiavad mu üles.

Üks tee võiks olla siis ajaleheartikli kaudu.

Võib-olla. Artiklid on natuke pinnapealsed, selle järgi inimesest, tema olemusest, aru saada polegi lihtne. Selleks kulub oluliselt rohkem aega, et mõista, kas inimene on just see, kes peaks mind aitama, kellega saan suhelda ja kellele end avada.

Ma ei aita kedagi nii, nagu meditsiin. See ei tähenda, et mul midagi meditsiini vastu oleks. Minu veendumus on, et inimene saab end ise aidata.

Meil on justkui armatuurlaud, kus mingi tuli annab vilkudes märku: peatu ja mõtle järele. Kipume otsima vahendeid, abilisi, kes signaali-märguande, valu, stressi, ära võtaks.

Keerame pirni välja ja sõidame piltlikult öeldes edasi, kuni tuleb uus, tõsisem rike ja siis äkki polegi enam võimalik aidata.

Kuidas oleks õige kutsuda seda, millega teie tegelete: teraapia, esoteerika, psühholoogia?

Kodulehel on olnud erinevaid vasteid, vaimne juhendaja oli pikemat aega, praegu seda pole. See on sügav küsimus, mis see on, kes me üldse oleme, miks me siin oleme ja mida teeme.

Kui raamistan end mingi sõnaga ära, tunnen ahistatust. Mul pole midagi sõna «vaimsus» vastu, aga mulle ei meeldi seda enda suhtes kasutada.

Kui ütlen «vaimsus», saab inimene sellest omamoodi aru. Paneb sinna võrdusmärgi ja ütlen näiteks «soolapuhumine». Kui inimesele tema tegemised kui protsess lahti seletada, mõistab ja tunneb ta endas tõe ära ja kaob nn soolapuhumine.

Õppisite ometi tehnikakoolis ja Eesti põllumajanduse akadeemias inseneriks. Kuidas avastasite tehnika ja mehhanismide kõrval vaimsuse?

Mis meid õpetab? Oma elu raskused näiteks. Kui jõuad auku ja teed seda korduvalt...Millalgi saabub siseteadmine, et oled elanud elu ennast mõistmata.

Mehed on ju need, kes on kahe jalaga maa peal ega mõtle vaimsetele asjadele. See tuleb sellest, et neil ei lasta oma tundeid väljendada. Poisslastele ei lubata pisaraid ega mis tahes tunde avaldamist.

Teile siis lubati?

Kaugel sellest (naerab), aga elu õpetas. Kui minu elukäiku vaadata, on naljakas koht Afganistani-aeg poolteist aastat, mis lõppes abielulahutusega.

Kes Afganistanist tagasi tuli, oli teistsugune kui see, kes sinna läks. Otseselt sõjategevuses olles saad elust teistmoodi aru.

Olen tagantjärele tänulik, et sattusin Afganistani. Õppisin seal elu mõistma, kaasa arvatud märkama, mida tunnen, kui kuulid mööda vihisevad.

Püüan teistele mitte just õpetada, aga lahti seletada, mis meiega juhtub. Miks käitume just nii, nagu käitume.

Ühiskond õhutab välist glamuuri, klantsi, edukat olekut, ainult häid tundeid.

Kodulehel nimetate oma ühe õpetajana Gunnar Aarmat.

Gunnar Aarma oli inimene, kelle kaudu leidsin teadliku hingamise. Tema raamatutes on palju juttu hingamistest. Kui õigesti mäletan, siis 2000. aastast on mul sügavam huvi kõige selle vastu.

Aarma raamatus oli hulk hingamisharjutusi. Neid läbi tehes avastasin, et Gunnaril on täiesti õigus.

Hingamist võib kasutada selleks, et õhtul magama jääda. Teed 15 hingetõmmet ja oledki uinunud sügavalt, rahulikult. Samas sõidad öösel autoroolis, võtad hingamise appi ja oled täiesti virge.

Korraldate Paides lektooriume. Mis need on ja mida teete?

Maailmas on ajad niisugused, et midagi on justkui muutumas, rohkem inimesi mõistab, et vaimsus eksisteerib. Lektoorium on koht, kus inimesed, keda huvitab vaimne pool, vestlevad, jagavad mõtteid oma elu nägemisest, mida on endas avastanud, kuulavad, mida teised arvavad.

Vaatame ka vaimsemat liiki filme, mida televisioon ja meedia ei kajasta.

Lisaks lektooriumidele viin läbi seminare ja üritusi. Selle aasta ürituste koondnimetus on «Sisemine seiklus». Otsime tõelist olemust, püüame aru saada, miks mõtleme ühtmoodi ja käitume teistmoodi, miks ei suuda endaga toime tulla.

Võib lugeda eneseabiraamatuid ja teadmine on, aga ei suuda ikka selle järgi elada. Raamatu väärtus ilma seda rakendamata on null.

Igasugustesse uskumistesse suhtutakse suure skepsisega. Kui palju olete kohanud vääritimõistmist ja viltuvaatamist?

Mis üldse on usk? Kui seda inimestelt küsida, kuuleb nii palju vastuseid, kui palju on inimesi.

Me pole ususekt, ei käi kellegi ukse taga, ei kuuluta kellelegi oma tõde.

Meil kõigil on oma uskumuste, veendumuste süsteem ja me näeme oma elu läbi selle. Seega on igaühel oma reaalsus ja meie reaalsuses ususekti pole. Me lihtsalt tahame jagada vaimseid väärtusi, mitte rääkida sellest, kui uhke auto kellelgi on või mis hindeid laps koolis sai või kuidas naabrinaisega läbisaamine on. See on väline ja mitteoluline.

Kui lihtne on leida endale kõrvale inimest, kes jagab samasuguseid väärtusi?

Ei ole raske. Milleks meile on kaaslased? Loodan, et väga ei šokeeri, kui ütlen, et laiendame iseennast nende kaudu. Seda nimetatakse palju ka peegeldamiseks.

Kodulehel kirjutan, et elades üksi, iseendaga ei kohtu. Elu on seda näidanud, et see niimoodi on. Elukaaslane on selleks, et koos leida teed. Leida, miks olen siia kehastunud.

Teil on väike poeg. Milliste põhimõtetega teda kasvatate?

See on artikli teema. Last ei saa kasvatada, saab seada piire ja anda valikuvõimalusi. Laps kasvab täiskasvanuid matkides.

Proovime mitte suretada tema vaimsust. Laps liigub vaimsusest materiaalsuse poole, täiskasvanu materiaalsusest vaimsusse. Lapse arengut arvestab Waldorf-pedagoogika, mis ei sunni peale teadmisi ega võrdle neid ajal, kui laps loob alles oma keha ja tunnete maailma.
Järvamaal pole kahjuks ühtegi Waldorf-lasteaeda ega -kooli. Kui Järvamaal on inimesi, kes on huvitatud Waldorf-lasteaia loomisest, siis mul on palve, et nad võtaksid ühendust. Olen selle üle aastaid mõtisklenud.

Selgeltnägijate äri pidavat karmides majandusoludes õitsema. Ehk olete teiegi täheldanud inimeste suuremat huvi vaimsema poole vastu.

Huvi on suurenenud küll. Me loome ise endale need raskused. Sellest arusaamine võib võtta palju aega, sest usume, et me ei saa ise midagi muuta. Väidame, et olukord on selline. Nii me oma jõu ja võimed minetame ja loodame vaid välisele abile.

Kuidas siis leiate aega endaga tegeleda?

Võiks nimetada abiks mediteerimist, vaikuses olekut, püüan teha seda igal hommikul ja õhtul. See on piisav, et mõte selge püsiks.

Mind teiste inimestega suhtlemine ei kurna, aga ma ei tee inimesi terveks, ei ravitse neid. See on ka põhjus, miks ma end ravitsejaks ega tervendajaks ei nimeta. Minu lähenemine on, et inimene saab ennast ise aidata.

Minu ülesanne on näidata, kus inimene oma eluteel asub, kui ebateadlik ta on, selleks et saada teadlikumaks endast ja maailmast. Aidata mõista protsesse, selgitada seaduspärasusi ja nende kasutust, abistavad tehnikad on teadlik hingamine ja käesolevas hetkes oleku protsess.

Loomulikult võib vähkkasvaja ära lõigata ja loota, et ta enam tagasi ei kasva.

Eelistan seda varianti, et inimene mõistaks, miks kasvaja on tulnud, ja teha oma elus vastavaid muudatusi. Oleme kõik iseenda tervendajad.

KOMMENTAAR
 Anneli Kirspuu
elukaaslane

Kui kaks igatsevat hingelindu on kuskil ootamas, siis ühel hetkel nad leiavad teineteist. See oli niimoodi ette määratud, midagi juhuslikku pole. Ju meie teed pidid tol hetkel kokku saama läbi takistuste.

Olen selle peale mõelnud, et ta teeb üht ja teist asja ning on palju kodust eemal, aga ütlesin, et toetan Kalevit kõiges, mida ta teeb ja tema arengut. Hea on õhtul teda tagasi oodata.

Praegu on minu missioon olla pisikese inimesega koos. Tuleb hetk ja aeg, mil saame Kaitiga (poeg) seminaridele kaasa minna. See on puhas rõõm näha, kui suure entusiasmiga Kalev seda teeb ja inimesed seda ootavad. Oleme üks ja see rõõm tema tehtud tööst on ka meile suur rõõm.

Pamela Parts

15. veebruar 2009