Tegelikult ei pea selleks, et isikliku siseeluga paremat kontakti saada, kusagile minema. Mediteerida on koduski väga hea.
Mediteerimine on ausalt öeldes üks kohmakavõitu sõna. Meelerännak kõlab paremini. Oletus, et rännakuil käivad vaid vaimsete huvidega esoteerikalembid, on ammu kitsukeseks osutunud.
Pea kõik inimesed rändavad – paljud teadmatult, ent ikkagi. Meditatsioon pole üksnes spetsiaalse muusika saatel hämaras ruumis Ära hõljumine. See võib juhtuda ka poesabas, kus meelisklev teismeline pole kaugeltki siin ega praegu, vaid mujal. Või vaikses laudas, kus perenaine tavatseb lehmi lüpstes sõõrutussõrmetäisi loendada, kuni mõtted peatuvad ja... tagasi tuleb lihtne ja ehtne inimene, kui ämber täis ja udar tühi.
Nii mõnigi loendab trepiastmeid või labidatäisi just alateadlikust äratundmisest, et niimoodi muutub teadvus. Muutubki – ka juhitud meditatsiooni puhul loendatakse hingetõmbeid või lihtsalt numbreid, et siiasinna siblivad mõtted peatada ning päevateadvuse tasandilt alfalainele libiseda. Nii saabubki heinavedaja põllult või saemees metsast kerge ja selge meelega, märkamata, et oli kogu päeva paralleelmaailmades. Sellepärast ei märka, et keegi ei küsi, mida tegijainimese meeled sooritasid, kuni käed töötasid. Ta mediteeris.
Kaunilt, kaua.
Õigupoolest on see sõna kohmakas. Ainult Eckhart Tolle, siin-ja-praegu-olemise-kunstimeister ütleb seda nii pehme ujedusega, et mediteerimine ei tundu pastöriseerimise ega kultiveerimisena. Transtsendentaalne meditatsioon kõlab nii massiivselt, et jääb vaid õnne tänada, et inimesed paarikümne aasta eest, mil toimus jõuline pööre vaimsusse, taipasid juhendajate ette arvukateks saalitäiteks koguneda. Oleme ammu harjunud teadmisega, et Margaret Thatcher mediteeris, Urmas Sõõrumaast on saanud vägede valitseja ning peenenenud tajuga turd talunik tervendab oma lehmi reikiga, ilma et seda sõnagi teaks.
Tee algul oli Luule Viilma
Mina kogesin teadlikku meelerännakut aastate eest Luule Viilma seansil – olin temaga ajakirjalugu loomas, sellest kujunes koostöö tema raamatute toimetamisel ning me ei nimetanud kehavälist matkamist elude ja dimensioonide vahel mitte kuidagi – eriti mitte meditatsiooniks. Ajakirjanikuna Lille Lindmäe käte all osalusvaatlust tehes sain kingituseks pildirea, mis osutus Värava läbimiseks. Nüüd oli ilmne, et oma tekste olen alati kanaldanud ehk siis taevast alla laadinud – pildiread muutusid tavapäraseks ning juhused, mida pole teatavasti olemas, viisid erinevate meistrite juhendatud meditatsioonidele. Enamasti olen neid kogemusi kasutanud selleks, et meistritest adekvaatseid, omal nahal kogetud isikulugusid luua. Amet selline põnev mul.
Meelerännakute teekaaslased on olnud Ulvi Michelle Saar, Kalev Veskimäe, Leo Tikerpuu, Bruno Braun – Holistika Instituudi üks kahest ainsamast mehest – ning Mai-Agate Väljataga. Korduv ja sage, ülimalt inspireeriv ja käivitav lemmik. Plaatide kaudu ka Kreet Rosin ja linkide vahendusel oraakel Pargivaht Wiimatimineja.
Kui juba teadlikult, mitte juhtumisi transsi heljudes mediteerida, lubada oma kõrgemal minal kõvakettalt vastuseid küsimustele noppida, on saatjaks võimalik valida kas delfiini- või kosehääled. Nagu tavatsetakse teha Teresa Mängeli Kristallitemplis Tulika tänava Taevas&Maa-keskuses keset kristalle-soola-aroome-õielehti-lambanahku. Või sõnalised-muusikalised CD-d, mis saadavad analoogselt ühismeditatsiooni-seanssidega su teekonda sellisel lainepikkusel, et ühest küljest kuuled ja mäletad küll, mida sulle räägiti – teisalt jooksevad pildiread omasoodu. Kui Bruno Braunilt pärast rännakut südametubadesse küsisin, mil moel selleks ajaks oma hingelinnu juurde südamekotta naasta, kui linnupojad munadest kooruvad, oli vastus lihtne. Tuleb kas järgmisele esmaspäevasele meditatsioonile tulla – või endale ise teekond linti lugeda.
Salvestatud meditatsioone on asunud Youtube'i lisaks tuhandetele seal juba üleval olevatele, üles laadima ka Pärnu meistritar Helve Pärna. Muusik Arne Lauri looming sobib kenasti meelerännakuteks. Ning Holistika Instituudi perel on tänaseks loodud neli Salasõna-cd-d. Igal plaadil viis meditatsiooni. Mille puhul tasub arvestada sama, mida ka Rosina-Väljataga salvestuste rüpes rändama minnes – su käsi ei pruugi tõusta ühe matka lõppedes plaadimängijat sulgema: heljud kõik viis minemist jutti. Kusjuures reeglina selle ajatult kulgetud tunni jooksul magama ei jää. Laed ja noorened. Täitud ja korrastud. Tuled päevateadvusse tasakaalu ja harmooniasse kõbituna. Ja kuna inimühiskond on teatavasti üksteise õpperada ning lennutab meid iga päev igal võimalikul moel parlanksist taas ja taas välja, mediteerivadki arukad iga päev.
Holistikute Salasõna-plaatide autorid on kooli juht ja õpetaja Marina Paula Eberth, Jana Reidla, Margit Ivanov, Kadi Kütt, Iris Meigas ja Kadi Toom ning saatemuusika looja tema kaasa Glen Pilvre. Enne esimest tutvumiskuulamist ma autoreid plaadiümbriselt ei lugenud ning pärast kuulamist Kadi Toomi nime lugemine oli mitmekordne ahhaa-elamus. Esiteks tutvusime temaga Malaisia džunglis robinsonaadil ning oleme mõlemad nüüd erinevat teed pidi üsna sarnasesse energiasse kvanthüpanud.
Teiseks annab Kadi teekond – analoogselt Marilyn Jurmani omaga – nii mõnelegi noorele inspiratsiooni kutsevalikuks. Kolmandaks selgitab Salasõna-sari, miks inimesed vaistlikult Leelo Tungla sõnadele loodud muusikat ja lavastusi armastavad – need on ühisväljas holistikute pulseerimisega hea energia linikuks kootud. Neljanda, lapse-rõõmu-plaadi muusika autor on ka Priit Pajusaar.
Kati Saara Vatmann
Saatus ja Saladused